Jaaa, leidsin täna arvutist ühe kirja, mis olin kunagi kevadel kirjutanud, kes teab see teab, kelle kohta.


Miks ? Miks ma armastan sind nii palju , et valus hakkab ? Ei , ma ei ütle, et see halb oleks, aga miks ? Miks ma teen endale haiget oma mõtetega, mis ei ole tegelikult ju reaalsed. Ma ei suuda olla ühtegi päeva, ilma et ma ei mõtleks sulle, ilma et ma ei igatseks su pehmeid huuli ja magusaid suudlusi. Kuid vahel mulle tundub, et see on vale, et ma teen sellega ainult endale haiget, kui mõtlen, kui palju ma sind ikka armastan ning siis tulevadki pähe sellised haiglased mõtted ja ma ei suuda neid peast heita. Mõtted, et mis saab siis, kui sind enam minu kõrval pole? Mis saab siis, kui sa leiad endale kellegi minust parema ? Ei, ma ei tohi niimoodi mõelda, ma pean mõtlema positiivselt, sest sa ei ole ju kuhugile kadunud, sa oled ikka veel siin .. minu kõrval. Aga siiski läheb iga väiksemgi asi mulle hinge ning ma ei saa olla ilma, et ma nutma hakkaksin, sest mõte, et sina ja mina ei võiks enam kunagi koos olla, et miski peaks meid lahutama , ei suuda mind eemal hoida pisaratest, mis on mul vägagi lihtsad tulema. Kuigi see olen ju mina, mina ise, kes ma teen endale selle asja nii keeruliseks oma mõtetega, kuid ma ei suuda ja ei oska end muuta.
  Andesta , kui armastan sind üleliia, kuid ma ei saa ja ei taha sinna midagi parata !


Inimesed tulevad ja lähevad ning olen kindel, et tuleb parem !